XI

Neljapäev, 2.mai, üheteistkümnes reisipäev.

4-5 vahepeatusega jõuame Barcelona bussijaama. 6.30 astume jaamast sisse (buss veidi hilines) – elu keeb juba täies hoos – kohvi juuakse ohralt, koristaja lohistab kühvlit ja harja häälekalt mööda koridori, kodutud hiilivad saalinurkades ja hindud avavad unise näoga enda pudipadiärisid.

Silmad punased ja paistes, liikmed roidunud, seljad valusad – me ei ole just parimas vormis, et minna Barcelona peale pilte tegema. Tusatseme ja roiutame pool tundi kuid siis ärritab kohvilõhn ninasõõrmeid ning võtan endalegi ühe kohvi piimaga. Maitseb hää nagu muiste. Vaatame üle bussijaama (palju suurem, kui Valencias), teeme kindlaks koha, kus peatub õhtune buss Girona lennujaama ning teeme siiski katse välja kõndima minna. Ilm on ilus, päikeseline :) ja elu tundub täitsa hea. Saame infotöötajalt linnakaardi (puhiseb ja ei ole üldse sõbralik, kui teda inglise keeles kõnetame), kuhu ta pliiatsiga meie asukoha kenasti ära märgib.

Mõnesaja meetri kaugusel on päikesetõusus punane triumfikaar – teeme mõned ülesvõtted ning need tunduvad nii head, et tuju paraneb hoobilt ja läheme palju värskemate mõtetega järgmiste vaatamisväärsuste juurde. Varsti peale seda kõnetab meid härra Galapagosest, kes tahaks, et me temast triumfikaare juures pildi teeksime – teeme seda heal meelel.

Bicing rendirattad on pea igal tänavanurgal ning nendega paistab ringi sõitvat pool Barcelonat. Kõige kõvem vend, keda näeme endale vastu sõitmas, on selga pannud ülikonna, hoiab ühe käega kohvrit, ning teise käega saadab nutitelefonil sms-sõnumit. Seda siis kõike sõitmise ajal :)

Peame hetkeks plaani ka rattad rentida, kuid mitte ei leia kohta, kus seda teha – samuti oleme (endiselt) kibedas kokkuhoiurezhiimis, seega jalutame rahulikult edasi ja koostame linnas ligi 9-km ringi, et mõned vaatamisväärsused ikka kenasti ära näha.

Täiesti väsinult bussijaamas tagasi (kl 11 paiku), selgub lähemal uurimisel, et linn on suurem, kui arvasime (really?=), ning suurem osa silmailust on veel nägemata. Kuna kõndida enam ei jaksa, võtame metroo kesklinna ning Espana peatuses maha minnes avaneb meie ees imekaunis vaade mäe otsas kõrguvalt kunstimuuseumile. Suur ja kuulus (nagu hiljem brozhüürist loeme) purskkaev hetkel ei tööta (again? Tuleb vist hooajal Hispaaniasse reisida :) ), kuid sellegipoolest leiame, et ümbruskond on väga kena, ning teeme 3-4km lisajalutuskäigu, et seda kõike imetleda.

Tagasi bussijaamas oleme peale kella kolme, ning kuna viimane buss lennujaama läheb kell 16, võtame rahulikult viimased kohvid-näksid ja astume siis väsinult Girona lennujaamabussipeale.. enne kui arugi saame, vajuvad meil silmad pea et automaatselt kinni.. nii et pool tunnikest saame lõpuks ometi magada, teekonnal Barcelonast Gironasse.

Öö Gironas on rahulik, tiksume/tukume pingil nagu uimased mägrad. Kirjutan viimased blogisissekanded. Netti endiselt ei ole (seega: enne igasuguse reisi algust võtke kohalik 3G kaart). Hommikul peale turvakontrolli võtan ühe kosutava kohvi (on seda siis nüüd vaja, kui niikuinii on lennukis kohe uni plaanis :) ) ja võileva sinna kõrvale. Kaks ruutu oli ka Dia poeketi shokolaadi veel varuks.

Kokkuvõtteks oli tore reis. Mõnevõrra askeetlikum ja tempokam kui tavaliselt, kuid sellevõrra huvitavam. Peaeesmärk - pildistamine - sai kenasti täidetud. Reisipäevi 11, kilomeetreid 3010, pilte ka veidi üle kolme tuhande. Ees seisavad pikad tööpäevad fotodega, lisaks siis neile, mis siia välja on valitud.

Ja muidugi meie kaitseingel  jänes Felix :-) Kes salaja oli reisikotti pugenud..