V

Päev 5, reede, 26. aprill

Ärgates püüame kaadrisse taas päikesetõusuvärvid ja peale hambapesu kaktusevõsas on suund Tarifa peale.

Tahtmatult õnnestub teha ka väike haak Algeciraze sadamasse, kus ümber saab pöörata vahetult enne sadamakaid väikesel ringteel. Tagasi linna suunas sõites oleme loomulikult potentsiaalsed Marokost tulijad, seega tolliametnike kõrgendatud huviorbiidis. Midagi teeb neil südame pehmeks (võibolla auto sõbralik disain ja hispaania numbrimärk :P) nii et lasevad ilusti tsoonist läbi, masinat kinni pidamata (tuleb meelde 2005a Gibraltarilt tulek, kui nn taskud pahempidi tuli pöörata).

Tarifa on endiselt tuuline ja karge.. Kaugus Marokost ca 15km, Aafrika mäemürakad paistavad kui kõrvaltoas. Kindluse mõttes küsin kohalikult ametnikult, kas see ikka on Aafrika? Jaa, on, vastab tema, vaid 14km kaugusel. Vaatan infotahvlile – tõepoolest, Aafrika rannik 16,2km kaugusel. Lihtsam siis keskmiseks 15km võtta :)

Järgmine sihtmärk on Bolonia rand, mida soovitas diivanisurfi perenaine Narcisz. Märkis veel kenasti ära, et väga üksik rand ja vähe inimesi, sest kohalik omavalitsus ei soovivat, et turistid sinna läbustama läheksid.

Peamaanteelt on rannani 5-6km sõita, koos hingematvate maastikuvaadetega. Suur poster on teeääres siiski üleval, kus ranna nimi suurte selgete tähtedega kirjas on. Hiljem juhusliku wifi-hotspoti leides näeme, et Bolonia rand on tripadvisor'is 10 kõige soovitatuma sihtkoha hulgas Andaluusias (ca 700 vaatamisväärsuse hulgas). Niipalju siis peidetud aardest internetiajastul :)

Kuid rand on tõesti imekaunis, ja kui rannaäärsest kohvikust kohv piimaga on manustatud, asume teele eemal oleva liivadüüni suunas (hindame kauguseks 500-700m silma järgi). Jalast lendavad ära ka päevinäinud sketchersid, et ookeani jahedus (vesi tõesti mõõdukalt soe, arvaks 15c) ja sõmer liiv kuuma saanud jalgadele leevendust tooks. Niiviisi paljajalu mööda rannajoont pladistades ja ookeanilainete müha kuulates kulub aeg kiirelt ning õige pea oleme hiigelsuure liivadüüni tipus. Runtastic näitab distantsiks 2.2km, niisiis ei saa tasandikuinimene enda silmamõõtu mägedes tihti usaldada.

Peale veel ühte piimakohvi (on sellised väikesed kanged shotid – mida lõuna poole, seda väiksem tops ja kangem sisu) on järgmine sihtmärk Cadiz – väike armas linnake üles Portugali poole sõida, Tarifast ca 100km minna.

Juba sissesõidu esimestel kilomeetritel saab selgeks, et „väike armas linnake“ tõepoolest :-) Linn suur nagu mägi ja kaheksa aasta tagune mälupilt saab õige toekat värkendust. Leiame läbi häda ühe parkimiskoha ja teeme kiirelt mõned pildid (üks valvab autos, teine pildistab). Autode eemaldamine käib kogu linnas täies hoos – oleks nagu linna peamisi sissetulekuid. Võtame siiski koha ka tasulises parklas, et veidi vabamalt vanalinnas liikuda ja elust-olust mõni ülesvõte teha.

Teeme vahel peatuse ka maantee ääres pildistamiseks ning üks kohake tundub õige tuttav: puu, maja, tuulik.. igaks juhuks teen sellest ülesvõtte ja hiljem kodus pilte üle vaadates leiangi pea et identse kaadri. Mis on muutunud kaheksa aasta jooksul? Esimene pilt aastast 2005:

Hilisel pealelõunal on järgmine eesmärk Sevilla ja Reales Alcazar, Sevilla üks peamisi vaatamisväärsusi. Tripadvisori kasutajad paigutavad selle #1 kohale kõigist Andaluusia huviobjektidest, seega ootused on väga kõrged. Enne Sevillasse jõudmist tuleb siiski öömaja leida, sedakorda on taas tegu meie enda neljal rattal veereva liikuriga, mille 20km enne Sevillat ühte väikelina pargime (kortermaja ette parklasse). Neljas öö järjest mitte-linadevahel – roiutab päris kenasti. Tarvis oleks ka elektrit (akud tühjad) ja internetti (et veidi plaani seada) ja pesemisvõimalust (ka pesu tarvis pesta). Kuid täna peatume veel autos, ja võib öelda, et sellega võib ära harjuda. Õhtu käes, aeg uinuda. Sevillas on soe, päeval 26, öösel 21 kraadi, tekkide pärast seekord niisiis muretsema ei pea. Päeva läbisõit 353km.