X

Kümnes päev, 1.mai, kolmapäev.

Hommikul oleme äratuskellad tavalisest hilisemaks pannud ning hommikusöögi palume ka alles poole kümneks. Eine on rikkalik – muna, singivalik (2 sorti), juustuvalik, leib, sai (saiad röstime), muffinid, Natascha tehtud vaarikakeedis (väga maitsev; Natascha on Rotovas uus elanik ja ta on fanaatiline moosivalmistaja – võttis ühendust ka Finca pererahvaga ja palus kasutada puuvilju mooside tegemiseks. Nõndaks rändab osa puuvilju nüüd Nataschale ja valmis moosid tagasi pererahvale:) ), Kohv piimaga (Peter demonstreerib enda uut uhket kohvimasinat), värskelt pressitud apelsinimahl.

Mis oleks üks Hispaania külastus väärt ilma imelise Finca los Pinos'eta? Mitte midagi :P Vitsutame kõhud nii kõvasti täis, et rääkidagi on raske ja läheme üles asju pakkima. Tarvis on veel auto korda teha ja pagas korralikult pakkida (kuidas see kõik 1 väikese seljakoti sisse enne mahtus??) ning kui kõik korras, ajame veel tunnikese Evelyne' ja Peteriga juttu. See on meeleolukas – Peter siunab enda uut basseinikoristusaparaati :) ja aeg-ajalt satuvad nad ka omavahel parajasse nääklemisse, mida on nii armas vaadata :) Vahetame mõtteid maailmateemadel – kaetud saavad majandus, poliitika, vaimsest tervisestki on juttu – ning õige pea näitab kell pealelõunat, seega on päev möödunud laisalt, nii nagu ette kavatsetud.

Autot käivitades saame väikese ehmatuse osaliseks – kütust on paagis järgi vaid 5-6 liitri jagu ja arvuti näitab eeldatavaks distantsiks 115km. Rotovast Manises's asuvasse autorendifirmasse on täpselt 100.0km, seega on meil valik – kas tankida igaks juhuks 3-4l juurde või proovida 90-ga ökosõitu tehes kuidagi see vahemaa ära töristada. Otsustame viimase kasuks, kuna tanklaid on teepeal piisavalt. Tsipa varem kui plaanitud, jõuamegi kenasti kohale. Kütet jäi paagipõhja veel vast kahe liitri jagu, seega oleme kütusevaru tarvitanud efektiivselt. Täname viisakalt hea auto eest, ka firma (victoriacars.com) vastab viisakustega ja loodab meid taas õige pea kundedena näha.

Saame transpordi lennujaama ning sealt juba metrooga kesklinna. Lennujaamast, muideks, maksab metroopilet 5.50! Küsime nii kalli hinna kohta ning selgub, et kuna inimesed võtavad lennujaamast metroopileti igal juhul, siis on metrootsoone kesklinna ja lennujaama vahel paigutatud maksimaalses ulatuses – seetõttu tuleb ka väga kõrge hind. Metroopunkti töötaja teeb kõige selle üle nalja ja ütleb, et kui me 5 minutit jalutada viitsime, siis saame järgmises peatuses poole odavama pileti. Tõepoolest, järgime tema juhendeid, ning juba vaid 650m eemal on järgmine metroopeatus, millest kesklinna on vaid 2 tsooni, seega pilet poole odavam :) Teekond sinna peatusesse on küll seiklusrikas (kõnniteed ei ole, pead üle kaktusevälja ja kiirdee putkama), kuid häda ajab härja kaevu :)

Nõndaks üsna hilisel pealelõunal, vast 5-6paiku, oleme tagasi Valencia kesklinnas. Väike jalutuskäik metroopeatusest bussijaama ning oleme kohal taas raske ajavaruga – 5 tundi on tarvis parajaks teha. Tahtmist ei ole ka 10-kilose seljakotiga pimedasse Valenciasse higistama minna, nii et võtame kohvi ja närime kaasavõetud suupisteid ja oleme eluga rahul :) Oodata saame ooteruumis, mida on lubatud kasutada, kui pilet taskus on. Kuid kell 22.00 tuleb turvamees ja ajab kätega vehkides ja võtmekimpu kõlistades välja kõik bussiootajad, seega võtame suuna teisele korrusele maja vastasüljes, et viimased kaks tundi hästi mööduksid. On suhteliselt rahulik, turske turvamees peab vahti, busside pealt tulevad lõbusad prantslased ja hispaanlased. Palju rahvast ja melu.

23.45 pöörab ette meie buss (alustas Algeciraz'est; buss ise päris uus ja ilus Mercedes) ja bussijuht teeb väikese pausi, nii et saame peale alles mõne minuti enne väljumisaega (00.15). Sõit peaks kestma 5 tundi (peatustega) ning kuna magada on tarvis, seame end selles osas kiiremas korras sisse. Istmevahe on piisavalt lai, et saan põlved eesistuja seljatoele toetada ja niiviisi veidikene tukkuda. Eesistuv daam on aga seda meelt, et ta tahaks seljatoe alla lasta. Loomulikult ei saa ta seda teha, kui ma enda põlvi sinna vastu toetan. Daam on aga järjekindel ning survestab mu niigi kondiseid liikmeid nii kuis jõuab. Lõpuks küsib bussijuhilt (istume üsna ees), kas tema tool on katki? Ei, kõik on korras.. kuid siis avastab, et tema selja taga istuv kodanik on nõuks võtnud põlvi tema seljatoe vastu toetada. Mul on silmad kinni, teen nagu magaksin juba, ignoreerin kõike rahulikult. Lõpuks kuriloom lööb küüned sisse! Seletan puises ingl. keeles, et mul enda tugi ei tööta, ja kui ta enda toe alla laseb, siis mul ei ole kusagil olla. Ta ei lepi sellega – hüüab juhti appi! Et riiakas turist ei austa tema õigusi. Juht on viisakas, soovitab ise olukord lahendada (kiirteel, 100kmh). Tädi igatahes virutab mulle uuesti küüntega vastu põlvi, togib ja taob – mina seletan, et nii ikka ei tohiks. Lõpuks võtan põlved ära – tüübil ikka seljatugi ei tööta! Tühti töö seega kõik. Tädi täiesti endast väljas – kuidas nii? Tema on broneerinud juhi selja taga koha nr1 ja tugi ei tööta? Lõpuks tuli siiski välja, et ta vajutas vale kangikest ja et iste käib üsna kangelt. Kuna saan enda seljatoe ka alla lasta, ütlen tädile, et lase siis iste alla kui tahad. Nõnda sünnibki – ta saab istme lõpuks alla lasta... kuid mõne aja pärast vaatan, et iste on sujuvalt tagasi üles enda kohale läinud! Niiviisi kembeldes ja sõimeldes kulutame ohtralt energiat ja uneaega. Asi lõpeb sellega, et tädi istub kõrvalistmele.. unbelievable :-) Magada ma igatahes ei saa *ittagi, kuna tüli on adreka üles võtnud ja olemine bussiistmel on kõike muud, kui mugav. Kilomeetreid on sedakorda 400 ringis, kuid rooliratast keerab seekord kogenud bussijuht.