III

Päev 3, 24. aprill.

Nagu mõni tundi peale uinumist selgub, ei ole mustlased just esimene asi, mille pärast muretseda. Meelehärmi ei ole tarvis tunda ka tigedalt uriseva (päeval oleks sama hääl kindlasti mõnusalt surisev) Nissan Patroli peale, kes keset ööd meie auto ümber paar ringi teeb, meid siis eemalt kaugtuledega seirab ning taas edasi sõidab.

Kuid siis... kusagil kella kolme paiku öösel vaatame tõtt tõsise vaenlasega :) Nimelt on õhutemperatuur langenud 0 kraadini. Omast rumalusest oleme laagrisse jäänud ca 1500m kõrgusele, kus ei ole kaugelti nii soe, kui all rannikul. Nõndaviisi sahistame iga tunni järel salongi veidi sooja, et hommikuni kuidagi vastu pidada (Fincast saime kaasa telgi ja madratsid, kuid mitte tekke – palju mõistlikum oleks olnud tekid, mitte telk).

Kuid aeg läks edasi ja kell pool kuus ei olnud unest enam märkigi. Loendasin kokku hüpoteetilisi puhketunde, usun et 3h tuli ära. Võtsin lahti läptopi ja alustasin blogikirjutamist. Netiga on nukrad lood, nii et postitused just liiga kiirelt online ei jõua.

Seitsme paiku hakkas valgeneba ja üsna pea tõusis päike. Tore, et mul müts ja kindad kaasas olid, väljas ei oleks kannatanud muidu pilti väga teha. Tund aega võimlemist, kätekõverdusi ja pilte ja elul ei olnud väga viga. Kaheksa paiku liikvele ja peatus esimeses bensujaamas (loomulikult Repsol), et kiire hügieen teha ja tass kohvi võtta. Võin kinnitada, et kohv maitseb peale niisugust roiutamist äärmiselt hästi (kohv piimaga, hind 1.30).

Teekond Granadasse 60km, seega kusagil 30-35minutit. Linna vahel sibamist kümne minuti jagu ja mõni minut enne üheksat oleme Alhambras kohal, seismas piletijärjekorras. Selgub, et enamus hooneid avatakse alles kell 2 päeval, sealjuures magusaimad alles kell 5. Nõnda läheme tagasi alla linna, et autole parkimiskoht leida ja aeg parajaks teha.

Parkimiskoha leidmine ei ole kerge tegevus, kuid meile naeratab õnn – juba kolmandal ringil ümber sama kvartali leiame vaba kohe ja manööverdame end parkima. Väike plaan ja võtame suuna Alhambra peale jalgsi (üleval on tund parkimist 2.70, mis hetkel eelarvesse ei mahu).

Linn on ilus, eriti äge on madal (30-40cm pakuks), kuid kiire vooluga jõgi, mis läbi linna voolab. Esimene jõesäng peale Rotovat, kus ka vesi reaalselt sees on. Teiste lõunapoolsete jõesängidega on nagu ikka – jõe nimetus on, säng on, kuid vett ennast ei ole ja põhjas kasvavad puud ja põõsad, nagu ei oleks seal vett aastakümneid olnud.

Jalgsi võttis üles mäkke ronimine ligi tunni. Kogu Alhambra piirkond on nii tihedalt erinevaid aiakesi ja majakesi täis, nii et ettevalmistuseks kõndisime mõned neist läbi. Peasissekäigu juures oli lõuna paiku rahvast nii hullult, et tekkis küsimus, kuidas saab Hispaanias olla majanduskriis? Platsid täis turistibusse ja parklad autodest umbes, piletisaba kakssada meetrit pikk ja sissekäigu juures niisugune rüselus, et hoia piip ja prillid. Mitte märkigi sellest armsast ja ilusast Alhambrast, mis kaheksa aasta eest meeles oli.

Arvasime, et teeme Alhambrale ringi peale kahe tunniga, kuid meil ei olnud õigus. Läks 5-6 tundi, et rahulikult kõik läbi jalutada. Niisiis jutt, et võtke päev vabaks, on päris õige jutt. Külastatud said ka majad ja aiad, mis eelmine kord väisamata jäid. Külastajateseltskond oli kirev (peaks vist ütlema tõeline rahvaste paabel), moslemist Sveitsi mototuristini, venelasest korealaseni, ameeriklasest argentiinlaseni. Pilti õnnestus teha ka kohalikust pruutpaarist (lisan pildid hiljem), kes lahkelt nõus poseerima oli; mõne lisapildi nurjas palgatud fotograaf, kes kurja vandudes mind eemale tuli peletama ja kelle nägu viltu vajus, kui ta nägi, et ma sama kaameraga pildistan (fotop*dedele: hiljem tuli vastu grupp jaapanlasi, kelle nn vaikimisi valikuks oli Canon 5D Mark III ja eranditult L klaasid).

Pool tundi enne sulgemist hakkame tagasi linna poole liikuma. Järjekordselt teevad rõõmu müstiline jõgi ning lumised mäeharjad. Natuke kurb on, et pea iga toidpoe uksel on almusepaluja – on musti, on mustlaseid, on araablasi, on hispaanlasi. Öine linn elab – käimas on jalgpallilahing ning värava puhul röögib terve baar, tänav, linn: gol-gol-gol-gol-gooollllllll! Inimesed on hästi riides, parfüümiäri, niisamuti nagu juuksegeeliäri, tundub siinmail hästi minevat: ka kõige lihtsam tööline on iseenda lõhnapilvest küllaltki pilves.

Vastu ööd saadame hea õnne peale välja mõned couchsurfi-päringud. Saame kaks vastust, millest selgub, et üks on 130km sõita, teine 3km kõndida. Kuna autot ei ole mõtet liigutada (=parkimiskoha leidmine äärmiselt raske), pakime seljakotid ja kõnnime viimased 3 kilomeetrit.

Võõrustajaks on ungari üliõpilane, kelle boheemomeeter keerab üle kõik vindid, mida surelik ette kujutada võiks. Ta on sisse kolinud nädala eest, tuli ungarist siia enda autoga, tal on valge koeranässakas, kes kolme sekundiga mu teksadele seitse ilusat porist käpajälge teeb, ta mängib tänaval flööti ja unistab heast muusikaharidusest. Kohtume nurgapealses baaris ja mulle kajastub halvim stsenaarium, ehk et nüüd ongi see hetk, kui pean hakkama kohalikega vennastuma ja nendega öösel kella kolmeni viina jooma.

Õnn on siiski meiega ning saame loa kiirelt puhkama minna. Voodit või madratsit siiski valikus ei ole, seega võtame välja Rotova lahkelt pererahvalt laenatud madratsid. Põrand on aga kivikülm ja küte puudub, nii et olen sunnitud endale neljast toolist voodi kombineerima. See tuleb muidu kena, kuid keskelt kõrge ja otstest madal, nii et öö jooksul saan selja kenasti nõgusaks. Ei mäletagi, millal viimati nii roiutavat ja ebamugavat und magasin, kuid 15km kõndimist oli teinud enda töö nii et magasin nagu kott. Päeva läbisõit 94km.