Päev
3, 24. aprill.
Nagu
mõni tundi peale uinumist selgub, ei ole mustlased just esimene asi,
mille pärast muretseda. Meelehärmi ei ole tarvis tunda ka tigedalt
uriseva (päeval oleks sama hääl kindlasti mõnusalt surisev)
Nissan Patroli peale, kes keset ööd meie auto ümber paar ringi
teeb, meid siis eemalt kaugtuledega seirab ning taas edasi sõidab.
Kuid
siis... kusagil kella kolme paiku öösel vaatame tõtt tõsise
vaenlasega :) Nimelt on õhutemperatuur langenud 0 kraadini. Omast
rumalusest oleme laagrisse jäänud ca 1500m kõrgusele, kus ei ole
kaugelti nii soe, kui all rannikul. Nõndaviisi sahistame iga tunni
järel salongi veidi sooja, et hommikuni kuidagi vastu pidada
(Fincast saime kaasa telgi ja madratsid, kuid mitte tekke – palju
mõistlikum oleks olnud tekid, mitte telk).
Kuid
aeg läks edasi ja kell pool kuus ei olnud unest enam märkigi.
Loendasin kokku hüpoteetilisi puhketunde, usun et 3h tuli ära.
Võtsin lahti läptopi ja alustasin blogikirjutamist. Netiga on
nukrad lood, nii et postitused just liiga kiirelt online ei jõua.
Seitsme
paiku hakkas valgeneba ja üsna pea tõusis päike. Tore, et mul müts
ja kindad kaasas olid, väljas ei oleks kannatanud muidu pilti väga
teha. Tund aega võimlemist, kätekõverdusi ja pilte ja elul ei
olnud väga viga. Kaheksa paiku liikvele ja peatus esimeses
bensujaamas (loomulikult Repsol), et kiire hügieen teha ja tass
kohvi võtta. Võin kinnitada, et kohv maitseb peale niisugust
roiutamist äärmiselt hästi (kohv piimaga, hind 1.30).
Teekond
Granadasse 60km, seega kusagil 30-35minutit. Linna vahel sibamist
kümne minuti jagu ja mõni minut enne üheksat oleme Alhambras
kohal, seismas piletijärjekorras. Selgub, et enamus hooneid avatakse
alles kell 2 päeval, sealjuures magusaimad alles kell 5. Nõnda
läheme tagasi alla linna, et autole parkimiskoht leida ja aeg
parajaks teha.
Parkimiskoha
leidmine ei ole kerge tegevus, kuid meile naeratab õnn – juba
kolmandal ringil ümber sama kvartali leiame vaba kohe ja
manööverdame end parkima. Väike plaan ja võtame suuna Alhambra
peale jalgsi (üleval on tund parkimist 2.70, mis hetkel eelarvesse
ei mahu).
Linn
on ilus, eriti äge on madal (30-40cm pakuks), kuid kiire vooluga
jõgi, mis läbi linna voolab. Esimene jõesäng peale Rotovat, kus
ka vesi reaalselt sees on. Teiste lõunapoolsete jõesängidega on
nagu ikka – jõe nimetus on, säng on, kuid vett ennast ei ole ja
põhjas kasvavad puud ja põõsad, nagu ei oleks seal vett
aastakümneid olnud.
Jalgsi
võttis üles mäkke ronimine ligi tunni. Kogu Alhambra piirkond on
nii tihedalt erinevaid aiakesi ja majakesi täis, nii et
ettevalmistuseks kõndisime mõned neist läbi. Peasissekäigu juures
oli lõuna paiku rahvast nii hullult, et tekkis küsimus, kuidas saab
Hispaanias olla majanduskriis? Platsid täis turistibusse ja parklad
autodest umbes, piletisaba kakssada meetrit pikk ja sissekäigu
juures niisugune rüselus, et hoia piip ja prillid. Mitte märkigi
sellest armsast ja ilusast Alhambrast, mis kaheksa aasta eest meeles
oli.
Arvasime,
et teeme Alhambrale ringi peale kahe tunniga, kuid meil ei olnud
õigus. Läks 5-6 tundi, et rahulikult kõik läbi jalutada. Niisiis
jutt, et võtke päev vabaks, on päris õige jutt. Külastatud said
ka majad ja aiad, mis eelmine kord väisamata jäid.
Külastajateseltskond oli kirev (peaks vist ütlema tõeline rahvaste
paabel), moslemist Sveitsi mototuristini, venelasest korealaseni,
ameeriklasest argentiinlaseni. Pilti õnnestus teha ka kohalikust
pruutpaarist (lisan pildid hiljem), kes lahkelt nõus poseerima oli;
mõne lisapildi nurjas palgatud fotograaf, kes kurja vandudes mind
eemale tuli peletama ja kelle nägu viltu vajus, kui ta nägi, et ma
sama kaameraga pildistan (fotop*dedele: hiljem tuli vastu grupp
jaapanlasi, kelle nn vaikimisi valikuks oli Canon 5D Mark III ja
eranditult L klaasid).
Pool
tundi enne sulgemist hakkame tagasi linna poole liikuma.
Järjekordselt teevad rõõmu müstiline jõgi ning lumised
mäeharjad. Natuke kurb on, et pea iga toidpoe uksel on almusepaluja
– on musti, on mustlaseid, on araablasi, on hispaanlasi. Öine linn
elab – käimas on jalgpallilahing ning värava puhul röögib terve
baar, tänav, linn: gol-gol-gol-gol-gooollllllll! Inimesed on hästi
riides, parfüümiäri, niisamuti nagu juuksegeeliäri, tundub
siinmail hästi minevat: ka kõige lihtsam tööline on iseenda
lõhnapilvest küllaltki pilves.
Vastu
ööd saadame hea õnne peale välja mõned couchsurfi-päringud.
Saame kaks vastust, millest selgub, et üks on 130km sõita, teine
3km kõndida. Kuna autot ei ole mõtet liigutada (=parkimiskoha
leidmine äärmiselt raske), pakime seljakotid ja kõnnime viimased 3
kilomeetrit.
Võõrustajaks
on ungari üliõpilane, kelle boheemomeeter keerab üle kõik vindid,
mida surelik ette kujutada võiks. Ta on sisse kolinud nädala eest,
tuli ungarist siia enda autoga, tal on valge koeranässakas, kes
kolme sekundiga mu teksadele seitse ilusat porist käpajälge teeb,
ta mängib tänaval flööti ja unistab heast muusikaharidusest.
Kohtume nurgapealses baaris ja mulle kajastub halvim stsenaarium, ehk
et nüüd ongi see hetk, kui pean hakkama kohalikega vennastuma ja
nendega öösel kella kolmeni viina jooma.
Õnn
on siiski meiega ning saame loa kiirelt puhkama minna. Voodit või
madratsit siiski valikus ei ole, seega võtame välja Rotova lahkelt
pererahvalt laenatud madratsid. Põrand on aga kivikülm ja küte
puudub, nii et olen sunnitud endale neljast toolist voodi
kombineerima. See tuleb muidu kena, kuid keskelt kõrge ja otstest
madal, nii et öö jooksul saan selja kenasti nõgusaks. Ei mäletagi,
millal viimati nii roiutavat ja ebamugavat und magasin, kuid 15km
kõndimist oli teinud enda töö nii et magasin nagu kott. Päeva
läbisõit 94km.
No comments:
Post a Comment