XI

Neljapäev, 2.mai, üheteistkümnes reisipäev.

4-5 vahepeatusega jõuame Barcelona bussijaama. 6.30 astume jaamast sisse (buss veidi hilines) – elu keeb juba täies hoos – kohvi juuakse ohralt, koristaja lohistab kühvlit ja harja häälekalt mööda koridori, kodutud hiilivad saalinurkades ja hindud avavad unise näoga enda pudipadiärisid.

Silmad punased ja paistes, liikmed roidunud, seljad valusad – me ei ole just parimas vormis, et minna Barcelona peale pilte tegema. Tusatseme ja roiutame pool tundi kuid siis ärritab kohvilõhn ninasõõrmeid ning võtan endalegi ühe kohvi piimaga. Maitseb hää nagu muiste. Vaatame üle bussijaama (palju suurem, kui Valencias), teeme kindlaks koha, kus peatub õhtune buss Girona lennujaama ning teeme siiski katse välja kõndima minna. Ilm on ilus, päikeseline :) ja elu tundub täitsa hea. Saame infotöötajalt linnakaardi (puhiseb ja ei ole üldse sõbralik, kui teda inglise keeles kõnetame), kuhu ta pliiatsiga meie asukoha kenasti ära märgib.

Mõnesaja meetri kaugusel on päikesetõusus punane triumfikaar – teeme mõned ülesvõtted ning need tunduvad nii head, et tuju paraneb hoobilt ja läheme palju värskemate mõtetega järgmiste vaatamisväärsuste juurde. Varsti peale seda kõnetab meid härra Galapagosest, kes tahaks, et me temast triumfikaare juures pildi teeksime – teeme seda heal meelel.

Bicing rendirattad on pea igal tänavanurgal ning nendega paistab ringi sõitvat pool Barcelonat. Kõige kõvem vend, keda näeme endale vastu sõitmas, on selga pannud ülikonna, hoiab ühe käega kohvrit, ning teise käega saadab nutitelefonil sms-sõnumit. Seda siis kõike sõitmise ajal :)

Peame hetkeks plaani ka rattad rentida, kuid mitte ei leia kohta, kus seda teha – samuti oleme (endiselt) kibedas kokkuhoiurezhiimis, seega jalutame rahulikult edasi ja koostame linnas ligi 9-km ringi, et mõned vaatamisväärsused ikka kenasti ära näha.

Täiesti väsinult bussijaamas tagasi (kl 11 paiku), selgub lähemal uurimisel, et linn on suurem, kui arvasime (really?=), ning suurem osa silmailust on veel nägemata. Kuna kõndida enam ei jaksa, võtame metroo kesklinna ning Espana peatuses maha minnes avaneb meie ees imekaunis vaade mäe otsas kõrguvalt kunstimuuseumile. Suur ja kuulus (nagu hiljem brozhüürist loeme) purskkaev hetkel ei tööta (again? Tuleb vist hooajal Hispaaniasse reisida :) ), kuid sellegipoolest leiame, et ümbruskond on väga kena, ning teeme 3-4km lisajalutuskäigu, et seda kõike imetleda.

Tagasi bussijaamas oleme peale kella kolme, ning kuna viimane buss lennujaama läheb kell 16, võtame rahulikult viimased kohvid-näksid ja astume siis väsinult Girona lennujaamabussipeale.. enne kui arugi saame, vajuvad meil silmad pea et automaatselt kinni.. nii et pool tunnikest saame lõpuks ometi magada, teekonnal Barcelonast Gironasse.

Öö Gironas on rahulik, tiksume/tukume pingil nagu uimased mägrad. Kirjutan viimased blogisissekanded. Netti endiselt ei ole (seega: enne igasuguse reisi algust võtke kohalik 3G kaart). Hommikul peale turvakontrolli võtan ühe kosutava kohvi (on seda siis nüüd vaja, kui niikuinii on lennukis kohe uni plaanis :) ) ja võileva sinna kõrvale. Kaks ruutu oli ka Dia poeketi shokolaadi veel varuks.

Kokkuvõtteks oli tore reis. Mõnevõrra askeetlikum ja tempokam kui tavaliselt, kuid sellevõrra huvitavam. Peaeesmärk - pildistamine - sai kenasti täidetud. Reisipäevi 11, kilomeetreid 3010, pilte ka veidi üle kolme tuhande. Ees seisavad pikad tööpäevad fotodega, lisaks siis neile, mis siia välja on valitud.

Ja muidugi meie kaitseingel  jänes Felix :-) Kes salaja oli reisikotti pugenud..

X

Kümnes päev, 1.mai, kolmapäev.

Hommikul oleme äratuskellad tavalisest hilisemaks pannud ning hommikusöögi palume ka alles poole kümneks. Eine on rikkalik – muna, singivalik (2 sorti), juustuvalik, leib, sai (saiad röstime), muffinid, Natascha tehtud vaarikakeedis (väga maitsev; Natascha on Rotovas uus elanik ja ta on fanaatiline moosivalmistaja – võttis ühendust ka Finca pererahvaga ja palus kasutada puuvilju mooside tegemiseks. Nõndaks rändab osa puuvilju nüüd Nataschale ja valmis moosid tagasi pererahvale:) ), Kohv piimaga (Peter demonstreerib enda uut uhket kohvimasinat), värskelt pressitud apelsinimahl.

Mis oleks üks Hispaania külastus väärt ilma imelise Finca los Pinos'eta? Mitte midagi :P Vitsutame kõhud nii kõvasti täis, et rääkidagi on raske ja läheme üles asju pakkima. Tarvis on veel auto korda teha ja pagas korralikult pakkida (kuidas see kõik 1 väikese seljakoti sisse enne mahtus??) ning kui kõik korras, ajame veel tunnikese Evelyne' ja Peteriga juttu. See on meeleolukas – Peter siunab enda uut basseinikoristusaparaati :) ja aeg-ajalt satuvad nad ka omavahel parajasse nääklemisse, mida on nii armas vaadata :) Vahetame mõtteid maailmateemadel – kaetud saavad majandus, poliitika, vaimsest tervisestki on juttu – ning õige pea näitab kell pealelõunat, seega on päev möödunud laisalt, nii nagu ette kavatsetud.

Autot käivitades saame väikese ehmatuse osaliseks – kütust on paagis järgi vaid 5-6 liitri jagu ja arvuti näitab eeldatavaks distantsiks 115km. Rotovast Manises's asuvasse autorendifirmasse on täpselt 100.0km, seega on meil valik – kas tankida igaks juhuks 3-4l juurde või proovida 90-ga ökosõitu tehes kuidagi see vahemaa ära töristada. Otsustame viimase kasuks, kuna tanklaid on teepeal piisavalt. Tsipa varem kui plaanitud, jõuamegi kenasti kohale. Kütet jäi paagipõhja veel vast kahe liitri jagu, seega oleme kütusevaru tarvitanud efektiivselt. Täname viisakalt hea auto eest, ka firma (victoriacars.com) vastab viisakustega ja loodab meid taas õige pea kundedena näha.

Saame transpordi lennujaama ning sealt juba metrooga kesklinna. Lennujaamast, muideks, maksab metroopilet 5.50! Küsime nii kalli hinna kohta ning selgub, et kuna inimesed võtavad lennujaamast metroopileti igal juhul, siis on metrootsoone kesklinna ja lennujaama vahel paigutatud maksimaalses ulatuses – seetõttu tuleb ka väga kõrge hind. Metroopunkti töötaja teeb kõige selle üle nalja ja ütleb, et kui me 5 minutit jalutada viitsime, siis saame järgmises peatuses poole odavama pileti. Tõepoolest, järgime tema juhendeid, ning juba vaid 650m eemal on järgmine metroopeatus, millest kesklinna on vaid 2 tsooni, seega pilet poole odavam :) Teekond sinna peatusesse on küll seiklusrikas (kõnniteed ei ole, pead üle kaktusevälja ja kiirdee putkama), kuid häda ajab härja kaevu :)

Nõndaks üsna hilisel pealelõunal, vast 5-6paiku, oleme tagasi Valencia kesklinnas. Väike jalutuskäik metroopeatusest bussijaama ning oleme kohal taas raske ajavaruga – 5 tundi on tarvis parajaks teha. Tahtmist ei ole ka 10-kilose seljakotiga pimedasse Valenciasse higistama minna, nii et võtame kohvi ja närime kaasavõetud suupisteid ja oleme eluga rahul :) Oodata saame ooteruumis, mida on lubatud kasutada, kui pilet taskus on. Kuid kell 22.00 tuleb turvamees ja ajab kätega vehkides ja võtmekimpu kõlistades välja kõik bussiootajad, seega võtame suuna teisele korrusele maja vastasüljes, et viimased kaks tundi hästi mööduksid. On suhteliselt rahulik, turske turvamees peab vahti, busside pealt tulevad lõbusad prantslased ja hispaanlased. Palju rahvast ja melu.

23.45 pöörab ette meie buss (alustas Algeciraz'est; buss ise päris uus ja ilus Mercedes) ja bussijuht teeb väikese pausi, nii et saame peale alles mõne minuti enne väljumisaega (00.15). Sõit peaks kestma 5 tundi (peatustega) ning kuna magada on tarvis, seame end selles osas kiiremas korras sisse. Istmevahe on piisavalt lai, et saan põlved eesistuja seljatoele toetada ja niiviisi veidikene tukkuda. Eesistuv daam on aga seda meelt, et ta tahaks seljatoe alla lasta. Loomulikult ei saa ta seda teha, kui ma enda põlvi sinna vastu toetan. Daam on aga järjekindel ning survestab mu niigi kondiseid liikmeid nii kuis jõuab. Lõpuks küsib bussijuhilt (istume üsna ees), kas tema tool on katki? Ei, kõik on korras.. kuid siis avastab, et tema selja taga istuv kodanik on nõuks võtnud põlvi tema seljatoe vastu toetada. Mul on silmad kinni, teen nagu magaksin juba, ignoreerin kõike rahulikult. Lõpuks kuriloom lööb küüned sisse! Seletan puises ingl. keeles, et mul enda tugi ei tööta, ja kui ta enda toe alla laseb, siis mul ei ole kusagil olla. Ta ei lepi sellega – hüüab juhti appi! Et riiakas turist ei austa tema õigusi. Juht on viisakas, soovitab ise olukord lahendada (kiirteel, 100kmh). Tädi igatahes virutab mulle uuesti küüntega vastu põlvi, togib ja taob – mina seletan, et nii ikka ei tohiks. Lõpuks võtan põlved ära – tüübil ikka seljatugi ei tööta! Tühti töö seega kõik. Tädi täiesti endast väljas – kuidas nii? Tema on broneerinud juhi selja taga koha nr1 ja tugi ei tööta? Lõpuks tuli siiski välja, et ta vajutas vale kangikest ja et iste käib üsna kangelt. Kuna saan enda seljatoe ka alla lasta, ütlen tädile, et lase siis iste alla kui tahad. Nõnda sünnibki – ta saab istme lõpuks alla lasta... kuid mõne aja pärast vaatan, et iste on sujuvalt tagasi üles enda kohale läinud! Niiviisi kembeldes ja sõimeldes kulutame ohtralt energiat ja uneaega. Asi lõpeb sellega, et tädi istub kõrvalistmele.. unbelievable :-) Magada ma igatahes ei saa *ittagi, kuna tüli on adreka üles võtnud ja olemine bussiistmel on kõike muud, kui mugav. Kilomeetreid on sedakorda 400 ringis, kuid rooliratast keerab seekord kogenud bussijuht.

IX

Üheksas päev, 30. aprill, teisipäev.

Hommikul on hea võimalus Calpe kaljust mõned fotod teha. Võsas hambad puhtaks, tervitusi hommikustele koerajalutajatele ja nii see elu läheb. Plaan on minna Valencia teaduskeskust pildistama, kuna päevaajal ei ole see meil seni sugugi õnnestunud.

Tee peale jääb väike armas Denia linnake, mis on peamiseks sadamaks baleaaride laevaliinidele. Jalutame siingi tunni-kaks, ja leian piraaditeemalise sisustusega baarist korraliku portsu piimaga kohvi. Üles Gandia poole sõites peatume hetkeks ka Denia randade juures ja võib vabalt öelda, et on ilusad ja puhtad rannas (vs Malaga rand, mis läänepool oli nii ära lagastatud kui üldse võimalik).

Otsustame täna öösel olla Rotovas, Finca los Pinos'es, kuna peale seda on ees ootamas kaks vintsutavat ööd: üks bussis, teine lennujaamas. (Enne Valenciasse sõitmist põikame veel korraks läbi Finca'st et osad asjad sinna jätta ning palume pererahvalt luba üks korralik dush võtta). Sellega seoses on tarvis läbi minna ka bussijaamast, et Barcelona piletid ära võtta. Öösel bussiga sõites on kaks eelist: odavam pilet ja võimalus natukene bussis magada. Piletid saame kenasti kätte keelebarjäärist olenemata – onu prindib meile täieliku ajatabeli, meie tõmbame joonele alla valitud kellaajale ja jääb vaid täpsustada täpne kuupäev. Onu küsib: „tonight?“ meie vastu: „no, tomorrow tonight“ onu naerab: „Vale, vale.. tomorrow tonight“ ja prindib õige kuupäevaga piletid välja.

Viimati sõitsin autoroolis Valencia kesklinnas kaheksa aastat tagasi, olen ära unustanud, kui tülikas see on :) Nii tihe liiklus, kaoselised ringteed, võimatu parkida, jne-jne. Valencia ise muidu nagu suurlinn ikka – tuvid ja kajakad parkides, liikluspolitsei ristmikul vilistamas, tänavamuusik esinemas ja mustlane kerjamas.

Ilmaga meil siiski õnne ei ole – väga tuuline ja vihmane on lõunapaiku, nii et otsustame üles otsida Burger King'i, et võtta esimene „korralik“ toit sel reisil. Oleme seni nimelt toitunud nn näksidest, mida tavapoes saada on.. jogurt, saiakesed, shokolaad, apelsinimahl, pähklid, kuivatatud puuviljad.. ei jälgegi korralikust soojast toidust. Kohvi olen ka iga päev ikka ühe või kaks võtnud, see maitseb endiselt hea, valmistavad alati värsketest ubadest.

Samuti ei ole meil õnne Burger King'iga. Hoolimata mitmest reklaamsildist siin ja seal, ei leia me reaalselt ühtegi burgeriäri. Lõpuks otsus tehtud – võtame pizza. Tsipakene tagasi sõita Valencia poole asub väike kena linnake nimega Cullera. Kuna näeme pitsavalikut kaubanduskeskuses, otsustame samas võtta ära ka toiduasjad järgmiseks päevaks. Kauplusekett on Eroski, palju suurem ja võimsam kui Mercadona või Dia või MasyMas. Pitsa saame ka kätte (Daneze), on teine tsipakene niru, kuid süüa kõlbab ja maitseb hästi, senist menüüd arvestades. Võtan õhtupoole ka teise kohvi, kuna madalrõhkkond on peavalueelse seisundi toonud.

Päike ilmutab end õhtupoole veidi ja otsustame veelkord teaduskeskuse juures õnne katsuda. Saamegi mõned kaadrid, kuigi päike ei ole päris nii värviline, kui meile meeldiks :P Paljugi mis, nüüd kiirelt tagasi Rotovasse, et korralikult ükski öö linade vahel välja puhata. Pimedusekattes teeme muidugi mõne vale teeotsa ja teekond kujuneb tavapärasest tsipa pikemaks :) 22.30 oleme siiski Rotovas ning õige pea magame juba õiglase und. Kilomeetreid veidi alla kahesaja.

VIII

Kaheksas päev, esmasp. 29 aprill.

Äratus on 7.30 ja teeme, et hotelli eest minema saame. Vaatame üle rehvid – on terved! Vaatame üle klaasid – kah terved! Ei olegi mustlaste kuri käsi igale poole jõudnud, kuigi liikvel on neid igal pool rohkelt.

Täna on plaanis pikem transiit (=vähem pilte) tagasi Alicante-Gandia-Valencia suunas, kuna aeg hakkab otsa lõppema ning päris viimaseks päevaks seda 600-700km sõitmist ei taha jätta. Esimene mure on leida tankla ja toidupood. Malaga lähedal leiame õige laia pinnalaotusega Repsoli tankla, mis kubiseb autodes, haagissuvilatest, veoautodest. Parkimiskoha leiame päevninäinud Fordi kõrval, kus magam teki all magusalt.. kes? Mustlane muidugi. Tõdeme, et ta on kogenud reisija, sest tal on tekk autos varuks. Rekkajuhid kakerdavad paljalt ümber masinate, valged rätikud vööl ja hambaharjad suus. Kajakad vaatavad päikesetõusu mitmevärvilise prügikastirea pealt.

Võtame autole kõva lõuatäie kütet ja leian tassi kohvigi endale. Wc on siinses megatanklas ära läbustatud, kuid asjad saab aetud. Teeme paar fotot tõusvast päikesest üle vahemere ja anname siis jalgadele valu – nimelt kõik juba kubiseb mustlastest ja meil on värskelt meeles Peteri õpetussõnad: kui ikka mõni mustlane läheduses on, andke lapatsit nii et küll on! 200Kmh või rohkem! (Peter sõidab ise 5-se bemmiga, millel 3,0l mootor peal, seega 200kmh tuleb kiirelt kätte. Kiikan ka korra hiljem netist, masinal on jõudu 170kw, ja tippkiirus piiratud 250kmh peal).

Well, mustlaste elustiil hakkab ringi liikudes üha enam silma. Oleme praeguseks ja nädala reisinud ning teatud pilt hakkab välja kujunema. Tüüpiline mustlane liigub ca 20a vana diiselautoga (fordid on lemmikud), millel on peal rumeenia numbrimärk, all valuveljed (värskelt pestud), kere tolmune, tuhm, lömmis; ja see vrakk on siis samal ajal ka tema kodu. Teekonnal Malagast Alicantesse on neid õige palju liiklemas näha – kohati sõidavad 85kmh teeserval, teisel hetkel sõidavad sinust 145kmh mööda. Üle mõistuse kerge nende elu siin siiski ei ole – väga palju on üleval politseihaaranguid, kus iga auto peatatakse ja vaadatakse konkreetselt näod üle. Saime isegi seda mitmel korral tunda: ees on 2-3 politseiautot ja 5-6 hambuni relvis tursket meest. Peatatakse, öeldakse viisakalt tere õhtust, vaatatakse nägu üle ja viibatakse – ole hea, liigu edasi. Kuid tee ääres on mustlaste autod, inimesed välja aetud, autode sisu pahupidi pööratud. Niisiis peab mõlemal olema selleks hea põhjus: mustlasel Hispaanias elamiseks, politseil tema kottimiseks..

Ühtlase sõiduga läheme otsejoones Elcheni välja. Ühist kontakti me selle linnaga ei leia, peale mõne keskpäevaselt päikese foto me pikemat aega ei kuluta. Nagu mitmes teises linnas, jookseb keset linna jõgi, kuid massiivsete kallaste ja grandioossete sildade kõrval on tegu pigem väikese ojakesega jõesängi põhjas.

Alicante on siit küllalt lähedal, nii et võtame suuna edasi ranniku suunas. Tund aega tasulises parklas (ei ole mingit võimalust leida parkimiskohta rannapiirkonnas), et veidi ranna lähipiirkonnas ringi vaadata. Palju fotosid paatidest, ajaloolisest laevast, palmidest. Mustlased kerjavad taas ühte eurot enda väikesele beebile toidu ostmiseks. Sattusin kahjuks hiljuti lugema artiklit, kuidas nad väikelapsed viinaga magama panevad, seega seda eurot nad ei saa. Kaitseinglitele väikest pistist tuleb ikka anda, seega tänavamuusikutega oleme lahked, niipalju kui see võimalik on.

Üsna õhutpoolikul sõidame mööda N-332 maanteed Benidormi poole. Püüame leida rada mäetippu, kuskohalt Levante rand kenasti peopeal näha oleks. Rada leitud – ootame loojangut, et mõned pildid teha. Vaatel ei ole viga, ronime ka mõnedsajad meetrid mööda kivist matkarada.

Tarvis leida ööbimispaik (järjekordne öö autos), võtame suuna Calpe peale, lootuses linnas mõni varjulisem paik leida. Eramurajoonide taga on vahva tühermaa, kus peagi sobiva parkimiskoha leiame. Öises hämaruses on rannalt näha massiivne Calpe rannakalju (Penon de Ifach). Öö möödub rahulikult ja traditsioonilselt – kella 2 ja 5 paiku laseme korra „toa soojaks“ - hommik on virge ja puhanud oleme küllalt hästi. Päeva kilometraazh 600km.

VII

7 päev, pühapäev 28. aprill

Hästi puhanud, on kõik eeldused produktiivseks päevaks. Hommik tervitab meid 7 soojakraadi ja vihmaga. Võtame ette Cordoba (sõidame tagasi veidi) ja Mezquita (mis 2006 on külastatud, kui millest tehtud ülesvõtted ei ole kuigi kvaliteetsed). Cordoba oli oktoobri lõpus märksa soojem ja tervitavam, kui seekord kevadel. 8 kraadi ja tuul-vihm on kõik, mida me saame.

Mezquita tornid on näha kaugelt, niisamuti nagu turistidehordid (kuigi ei ole veel hooaeg), mis sinna suunas rühivad. Jaapanlasi on nagu sipelgaid, kõigil käes rangelt täiskaaderpeegelkaamerad, mida sageli toetab väike taskusse mahtuv DX-hübriid. Mustlasi on igal pool rohkelt, püüavad ennustada, parkimist korraldada, magava lapsega kaastunnet äratada, et natukene raha nuruda. 1 euro, pleaaaseee! Küsib üks räpaka välimusega mustlasema.. lastest on hirmus kahju.

Piletihind on 8.50 ja koht jätab (taas, endiselt, ikka veel?) võimsa mulje. Töö, mis selle hoone tegemiseks on tehtud, on sõnulseletamatu. Lihtsalt nii hull aeg ja energia on siia kulunud. 2,5h ja mõned ülesvõtted taas tehtud.

Kuna ilm on endiselt „kehvavõitu“, võtame suuna Malaga peale, seekord otsemat teed pidi mööda kiirteed. Eesmärk on parem ilm ja automuuseum Malagas. Sõit on kaks ja pool tundi monotoonselt :) Kuid maastik on kena ja vaheldusrikas nagu Hispaanias ikka :)

Automuuseumi hoone on suur ja ilus ning imestame, kas tõepoolest (selline ülikooli mõõtu hoone) on terve see hoone autosid täis. Siiski mitte, vaid üks väike osa sellest. Valikus on autod alates 1890-ndatest kuni 1950-ndateni. On ka mõned uuemad erimudelid, üksikeksemplarid ja muu selline special värk. Aega kulub rohkelt, ja pilte teeme ka rohkelt, nii et kaamerad uluvad käes ja akud lähevad tuliseks.

Müstiline lugu on wifi-ga, mis ametlikult/avalikult olemas on (ka password seina peal olemas igal pool), kuid mis kunagi ühendust ei anna. Sama lugu pmt igas linnas/kohas kus avalik wifi on. Seade näeb võrku küll, kuid ei saa kunagi ühendust. Seletamatu lugu.

Hilisel pealelõunal on pildid purgis ja vaatleme kaardi pealt võimalikku järgmist sihtpunkti. Üsna lähedal on Ronda, kuulus enda ajaloolise silla poolest üle hirmsügava kuristiku. Kuna aega tundub olevad, võtamegi suuna sinnapoole. Valime tsipa mägisemad teed, et ka veidi maad näha. Sierra las Nieves on ümbruskonna nimi, nii et läbi nende mäekeste on vuramist 50-60km.

Loodus on imekaunis, päike, tuul, pilved, vihm teevad trikke, ning aeg-ajalt peatume, et see kena kokteil kaamerasensorile püüda. Ilm on külm, 6-7c, õues pilte tehes on seljas kampsun JA jope, mitte ainult kampsun või jope. Müts on aprillis Hispaanias omal kohal, muidu tuul viiks lihtsalt kõrvad minema.

Nõndaks veereb aeg ja järjest ilusamaid vaateid pildistades avastame ühel hetkel, et kohe loojub päike ja Rondani on veel 10km sõita. Selline distants kiirteel oleks 6minutiga võtta, kuid mägikurvidel kuluks selleks 15 min. Rondasse jõuame päikeseloojangul ning õpime kahte asja: 1) otsi vaatamisväärsus enne kohalejõudmist valmis; 2) võta piisavalt aega, kui sa teed ei tea.

Vaatamisväärsus (Ronda sild) ise ennast küll kaugelt otsida ei lase – ühel hetkel lihtsalt sõidame sellest üle. Jääb mureks leida parkimiskoht, ja läbi vanalinna tagasi silla juurde joosta – päike juba õige madalal. Parkimiskoha leiamegi, kauba peale saame sõidukoolituse kitsastel tänavatel (et läbi kitsamate kohtade saada, tuleb peeglid kokku lappida – ka siis on mõlemal pool autot ruumi vaid 2-3cm). Üks kohalik daam õnneks juhendab meid eemalt, ning saame läbi kitsaskoha kenasti, hiljem tagasigi. Sein on küll plastikjutte täis, ju on lollid turistid ennegi püüdnud siit peegleid kokku lappimata läbi minna. Oleks auto 6cm laiem, oleks lootusetu üritus :)

Võtame kaenlasse kaamerad ja anname päkale valu silla suunas. Päike on juba horisondi taga, kuid mõne pildi veel pigistab välja :) Kõik kes kõrgust kardavad (nt mina) ei tohiks Ronda sillalt küll kunagi alla vaadata. See kuristik lihtsalt tundub koledal kombel kõrge :) Pimedas ei ole õnneks hullu, niikuinii kuristiku põhja siis enam ei näe :) (vaidleme hiljem Ronda silla kõrguse üle, arvame selleks ca 200m. Kuid siis lööme Wikipedia lahti: silla kõrgus 120m. Ehitusaeg, muideks, 42 aastat, 1751-1793)

On päris pime, kui läbi vanalinna tagasi jalutame. Mõned öövõtted vaiksetest tänavatest on korralik vaheldus.

Kuna ööbimine taas autos, ei ole tahtmist seekord mägedesse jääda – öösel läheb lihtsalt nii külmaks. Ja õppetund #1 niisuguse hulkurireisi puhul: kui ööbid autos, on su ainukene väärtuslik ese TEKK. Mitte telk või madrats või jope või kampsun.. vaid suur ja soe tekk :) (Tavaline olukord autos ööbides nägi välja nii: padjaks oli t-särkidest ja rätikutest kokkukeeratud tomp; jalgadele oli laotatud mitu t-särki soojenduseks. Kampsun on seljas niikuinii ja tekiks oli JOPE! Palju ei puudunud, et ka mütsi oleks pähe tõmmanud, et öösel mitte ära külmuda. Standardolukord oli ka see, et kell kaks ärkasime külma peale üles ning lasime mootoril 15-20min töötada, et tuba kuumaks kütta (kiitus Peugeot' inseneridele, see ökodiisel läheb kiirelt soojaks); ning teine äratus kell 5, et taas korraks tuba soojaks kütta:)

Lähim koht rannikul on Fuengirola – keerame sisse Miradori hotelli parklasse, kus üks tänavalatern ära on kustunud. Kena rahulik koht magamiseks. Kui Rondas oli sooja 6kraadi, siis rannikul juba 12, nii et loodame hommikuni elus püsida :) .. päeva läbisõit 375km.

VI

6. päev, laupäev, 27. aprill.

Hommikul suund Sevilla suunas, peaeesmärk külastada Reales Alcazares' lossi . Leiame parkimiskoha linnaääres, kesklinna jalgsi veidi üle 3km.

Alcazari lossi tunneb ära katedraali kõrval lookleva järjekorra järgi. Koht on nii populaarne, et järjekord on reaalajas mõned sajad inimesed. Piletimüük ja turvakontroll on korraldatud siiski efektiivselt, nii et saba liigub päris kiirelt. Turiste igalt maalt, bussid gruppidega tulevad ja lähevad. Loodame, et saame sisse enne, kui suurem külastajate hord peale vajub.

Ei saa päris nõus olla, et tegu on #1 vaatamisväärsusega Andaluusias, nt Alhambrast jääb asi kaugele maha. Üldmulje räpakas ja lohakas, basseinid pooleldi vett täis või kuivad.. ühesõnaga halb mulje jäi kokkuvõttes. Tuli meelde Narciszi mõttetera, et hispaanlane tahab enda korterit kallilt välja rentida, kuid ei taha korterit ennast hooldada ja remontida. Alcazari lossiga on mõte pmt sama. Olen ehk liiga kriitiline samas, Alhambra ilmselt lihtsalt hellitas ära.

Sevillas hulgume veel kesklinna lähedal tunnikese ja siis tagasi kesklinnast välja parkimiskohta poole. Kesklinnas keeb elu ikka lõunamaiselt! Mustlane ennustab, kerjus kerjab, silmamoondaja ripub õhus ja tänavakohvikud rõkkavad lõbusatest hispaanlastest. Metroopeatuse kõrval on koha sisse võtnud löökpilligrupp, mis kergelt muule helipildile koti pähe tõmbab. Mööda liiguvad ultramoodsad trammid ja hobused uhkete kaarikutega turiste täis. Tripadvisori soovituslisti järgi on viist vaatamisväärsust top 10-st just Sevillas. Tuleb teinekord rohkem aega võtta, et kõik täpsemalt järgi uurida :P

Auto on päris korralik reisiauto juba, tolmune, lindude poolt täis lastud, istmed saiapuru täis :P. Hiline pealelõuna, tarvis võtta ette retk toidupoodi ja tanklasse. Shell pakub diislit hinnaga 1.31 euri liiter, kilomeetri pärast pakub Repsol sama vedelikku hinnaga 1.36. Valime cordoba poole väiksema tee, et näha maad ja loodust. 30Km jooksul Baena suunas näeme 6 tanklat, kuid mitte ühtegi toidupoodi. Viimase siiski leiame (Dia supermarket) ning vajalikud ostud saame kiirelt tehtud. Dia tundub olevat tõusev täht – selle kaubamärgi poed on hästi nähtavad ja väga headele asukohtadele ehitatud (tihti peale Dia külastust 500m hiljem näeme Mercadona või MasyMas marketit, kuid come on: inimene peatub ikka esimese toidupoe juures peale pikka distantsi! Sama lugu ju Laagris, kus Rimi on nüüd linna poolt tulles esimene pood, enne Maksimarketit). Dia's on ka hinnad väga head ja kaubavalik korralik, nii et võib soovitada küll.

Õige pea pärast poekülastamist on tee ääres väikesed hostelid. Peatume, et hinda küsida, eelnevalt kokku leppinud, et üle 50euri öö me kindlasti ei ole nõus maksma, ning kiire internet peab kindlasti olema. Kohapeal on kaks äri, teine teiselpool teed, niisiis võtame mõlemast hinnapakkumise. 50 ja 42 respectively, võtame niisiis viimase. Voodi ja linad ja soe vesi! Võiks arvata, et näeme miraazhi :-) Päeva läbisõit 183km.

V

Päev 5, reede, 26. aprill

Ärgates püüame kaadrisse taas päikesetõusuvärvid ja peale hambapesu kaktusevõsas on suund Tarifa peale.

Tahtmatult õnnestub teha ka väike haak Algeciraze sadamasse, kus ümber saab pöörata vahetult enne sadamakaid väikesel ringteel. Tagasi linna suunas sõites oleme loomulikult potentsiaalsed Marokost tulijad, seega tolliametnike kõrgendatud huviorbiidis. Midagi teeb neil südame pehmeks (võibolla auto sõbralik disain ja hispaania numbrimärk :P) nii et lasevad ilusti tsoonist läbi, masinat kinni pidamata (tuleb meelde 2005a Gibraltarilt tulek, kui nn taskud pahempidi tuli pöörata).

Tarifa on endiselt tuuline ja karge.. Kaugus Marokost ca 15km, Aafrika mäemürakad paistavad kui kõrvaltoas. Kindluse mõttes küsin kohalikult ametnikult, kas see ikka on Aafrika? Jaa, on, vastab tema, vaid 14km kaugusel. Vaatan infotahvlile – tõepoolest, Aafrika rannik 16,2km kaugusel. Lihtsam siis keskmiseks 15km võtta :)

Järgmine sihtmärk on Bolonia rand, mida soovitas diivanisurfi perenaine Narcisz. Märkis veel kenasti ära, et väga üksik rand ja vähe inimesi, sest kohalik omavalitsus ei soovivat, et turistid sinna läbustama läheksid.

Peamaanteelt on rannani 5-6km sõita, koos hingematvate maastikuvaadetega. Suur poster on teeääres siiski üleval, kus ranna nimi suurte selgete tähtedega kirjas on. Hiljem juhusliku wifi-hotspoti leides näeme, et Bolonia rand on tripadvisor'is 10 kõige soovitatuma sihtkoha hulgas Andaluusias (ca 700 vaatamisväärsuse hulgas). Niipalju siis peidetud aardest internetiajastul :)

Kuid rand on tõesti imekaunis, ja kui rannaäärsest kohvikust kohv piimaga on manustatud, asume teele eemal oleva liivadüüni suunas (hindame kauguseks 500-700m silma järgi). Jalast lendavad ära ka päevinäinud sketchersid, et ookeani jahedus (vesi tõesti mõõdukalt soe, arvaks 15c) ja sõmer liiv kuuma saanud jalgadele leevendust tooks. Niiviisi paljajalu mööda rannajoont pladistades ja ookeanilainete müha kuulates kulub aeg kiirelt ning õige pea oleme hiigelsuure liivadüüni tipus. Runtastic näitab distantsiks 2.2km, niisiis ei saa tasandikuinimene enda silmamõõtu mägedes tihti usaldada.

Peale veel ühte piimakohvi (on sellised väikesed kanged shotid – mida lõuna poole, seda väiksem tops ja kangem sisu) on järgmine sihtmärk Cadiz – väike armas linnake üles Portugali poole sõida, Tarifast ca 100km minna.

Juba sissesõidu esimestel kilomeetritel saab selgeks, et „väike armas linnake“ tõepoolest :-) Linn suur nagu mägi ja kaheksa aasta tagune mälupilt saab õige toekat värkendust. Leiame läbi häda ühe parkimiskoha ja teeme kiirelt mõned pildid (üks valvab autos, teine pildistab). Autode eemaldamine käib kogu linnas täies hoos – oleks nagu linna peamisi sissetulekuid. Võtame siiski koha ka tasulises parklas, et veidi vabamalt vanalinnas liikuda ja elust-olust mõni ülesvõte teha.

Teeme vahel peatuse ka maantee ääres pildistamiseks ning üks kohake tundub õige tuttav: puu, maja, tuulik.. igaks juhuks teen sellest ülesvõtte ja hiljem kodus pilte üle vaadates leiangi pea et identse kaadri. Mis on muutunud kaheksa aasta jooksul? Esimene pilt aastast 2005:

Hilisel pealelõunal on järgmine eesmärk Sevilla ja Reales Alcazar, Sevilla üks peamisi vaatamisväärsusi. Tripadvisori kasutajad paigutavad selle #1 kohale kõigist Andaluusia huviobjektidest, seega ootused on väga kõrged. Enne Sevillasse jõudmist tuleb siiski öömaja leida, sedakorda on taas tegu meie enda neljal rattal veereva liikuriga, mille 20km enne Sevillat ühte väikelina pargime (kortermaja ette parklasse). Neljas öö järjest mitte-linadevahel – roiutab päris kenasti. Tarvis oleks ka elektrit (akud tühjad) ja internetti (et veidi plaani seada) ja pesemisvõimalust (ka pesu tarvis pesta). Kuid täna peatume veel autos, ja võib öelda, et sellega võib ära harjuda. Õhtu käes, aeg uinuda. Sevillas on soe, päeval 26, öösel 21 kraadi, tekkide pärast seekord niisiis muretsema ei pea. Päeva läbisõit 353km.