Neljapäev,
2.mai, üheteistkümnes reisipäev.
4-5
vahepeatusega jõuame Barcelona bussijaama. 6.30 astume jaamast sisse
(buss veidi hilines) – elu keeb juba täies hoos – kohvi juuakse
ohralt, koristaja lohistab kühvlit ja harja häälekalt mööda koridori, kodutud hiilivad saalinurkades ja hindud
avavad unise näoga enda pudipadiärisid.
Silmad
punased ja paistes, liikmed roidunud, seljad valusad – me ei ole
just parimas vormis, et minna Barcelona peale pilte tegema. Tusatseme
ja roiutame pool tundi kuid siis ärritab kohvilõhn ninasõõrmeid
ning võtan endalegi ühe kohvi piimaga. Maitseb hää nagu muiste. Vaatame üle
bussijaama (palju suurem, kui Valencias), teeme kindlaks koha, kus
peatub õhtune buss Girona lennujaama ning teeme siiski katse välja
kõndima minna. Ilm on ilus, päikeseline :) ja elu tundub täitsa
hea. Saame infotöötajalt linnakaardi (puhiseb ja ei ole üldse
sõbralik, kui teda inglise keeles kõnetame), kuhu ta pliiatsiga
meie asukoha kenasti ära märgib.
Mõnesaja
meetri kaugusel on päikesetõusus punane triumfikaar – teeme mõned
ülesvõtted ning need tunduvad nii head, et tuju paraneb hoobilt ja
läheme palju värskemate mõtetega järgmiste vaatamisväärsuste
juurde. Varsti peale seda kõnetab meid härra Galapagosest, kes
tahaks, et me temast triumfikaare juures pildi teeksime – teeme
seda heal meelel.
Bicing
rendirattad on pea igal tänavanurgal ning nendega paistab ringi
sõitvat pool Barcelonat. Kõige kõvem vend, keda näeme endale
vastu sõitmas, on selga pannud ülikonna, hoiab ühe käega kohvrit,
ning teise käega saadab nutitelefonil sms-sõnumit. Seda siis kõike
sõitmise ajal :)
Peame
hetkeks plaani ka rattad rentida, kuid mitte ei leia kohta, kus seda
teha – samuti oleme (endiselt) kibedas kokkuhoiurezhiimis, seega
jalutame rahulikult edasi ja koostame linnas ligi 9-km ringi, et mõned vaatamisväärsused ikka kenasti ära näha.
Täiesti väsinult
bussijaamas tagasi (kl 11 paiku), selgub lähemal uurimisel, et linn
on suurem, kui arvasime (really?=), ning suurem osa silmailust on veel nägemata.
Kuna kõndida enam ei jaksa, võtame metroo kesklinna ning Espana
peatuses maha minnes avaneb meie ees imekaunis vaade mäe otsas
kõrguvalt kunstimuuseumile. Suur ja kuulus (nagu hiljem brozhüürist
loeme) purskkaev hetkel ei tööta (again? Tuleb vist hooajal Hispaaniasse reisida :) ), kuid sellegipoolest leiame, et
ümbruskond on väga kena, ning teeme 3-4km lisajalutuskäigu, et
seda kõike imetleda.
Tagasi
bussijaamas oleme peale kella kolme, ning kuna viimane buss
lennujaama läheb kell 16, võtame rahulikult viimased kohvid-näksid
ja astume siis väsinult Girona lennujaamabussipeale.. enne kui arugi
saame, vajuvad meil silmad pea et automaatselt kinni.. nii et pool
tunnikest saame lõpuks ometi magada, teekonnal Barcelonast
Gironasse.
Öö Gironas on rahulik, tiksume/tukume pingil nagu uimased mägrad. Kirjutan viimased blogisissekanded. Netti endiselt ei ole (seega: enne igasuguse reisi algust võtke kohalik 3G kaart). Hommikul peale turvakontrolli võtan ühe kosutava kohvi (on seda siis nüüd vaja, kui niikuinii on lennukis kohe uni plaanis :) ) ja võileva sinna kõrvale. Kaks ruutu oli ka Dia poeketi shokolaadi veel varuks.
Kokkuvõtteks oli tore reis. Mõnevõrra askeetlikum ja tempokam kui tavaliselt, kuid sellevõrra huvitavam. Peaeesmärk - pildistamine - sai kenasti täidetud. Reisipäevi 11, kilomeetreid 3010, pilte ka veidi üle kolme tuhande. Ees seisavad pikad tööpäevad fotodega, lisaks siis neile, mis siia välja on valitud.
Ja muidugi meie kaitseingel jänes Felix :-) Kes salaja oli reisikotti pugenud..